Maaliline Ohrid ühendab kultuure
VALIDES REISISIHTKOHTA, kus oleks võimalus tutvuda antiikajalooga, kipuvad esimestena pähe tulema ikka Kreeka linnakesed või multikultuurne Istanbul. Balkani poolsaare rikkaliku kultuurilooga saab aga tutvust teha ka samanimelise järve kaldal asuvas Ohridi linnas, mis on tuntud turistimekade kõrval veel suhteliselt rahulik ja avastamata ning sobib alguspunktiks suuremale ringreisile või lihtsalt päikesepaistes peesitamiseks ja järveäärsetes restoranides maitsemeelte paitamiseks.
Ohridi aladel asusid esimesed kogukonnad arvatavasti juba 6000 aastat eKr, kuid esimesed teated Ohridi järve kaldal asuvast linnast pärinevad 500. aastast eKr – siis kandis see nime Lychnidos. 9. sajandil vallutasid linna bulgaarlased, kes hakkasid ka Ohridi tänapäevast nimekuju kasutama, mõnda aega oli Ohrid isegi Bulgaaria pealinn. 1018. aastal vallutas selle mägise järvekalda Bütsantsi impeerium, hiljem on seda valitsenud serblased, bulgaarlased, albaanlased ja türklased.
Erinevad võõrvalitsejad on panustanud tublisti ka linna sakraalarhitektuuri, nimelt on Ohridis lausa 365 suuremat või väiksemat kirikut, justkui üks igaks päevaks aastas, mis on teeninud linnale hüüdnime Euroopa Jeruusalemm. Ohridi kirikutest leiab häid näiteid varakristlikust ja Bütsantsi kunstist, alates kirikuarhitektuurist üldiselt kuni mosaiikide ja seinamaalinguteni. Üks kaunimaid kirikuid on vanalinna külje all kaljunukil asuv Kaneo Püha Johannese kirik. See väike õigeusukirik on pärit ilmselt 13. sajandist, kiriku kuplilage kaunistab muljetavaldav fresko Kristusest.
OHRIDI JÄRV ON KUTSUVALT SOE, LUUES LINNAKESSE KUURORTLIKU IDÜLLI.
Vanalinna keskusest Püha Johannese kirikusse jalutamine võtab oma aja, kuid sealt avanev vaade järvele ja ümbritsevatele mägedele on seda pingutust kindlasti väärt. Pildid hommikuudus või õhtupäikeses kirikust, mille taustal vaade Ohridi järvele, on tõenäoliselt ühed populaarsemad, mida turistid Ohridist klõpsutavad. Kes tahab kondiauru vähem kulutada, võib kiri kuni jõudmiseks kasutada üht arvukatest 102 paat-taksodest, mille juhid agaralt turiste meelitavad, hüüdes iga mööduja püüdmiseks päheõpitult: „Only five euros!”
Kirikusse jalutades võib tee peale jääda ka Ohridi kindlus, mis linna kohal kõrgub. See on ehitatud 10. sajandil, kui Ohrid oli Bulgaaria impeeriumi pealinn ning seal valitses tsaar Samuil. Paarieurone pilet lubab jalutada keskaegsetel müüridel, kust avanevad taas kaunid vaated järvele, ümbritsevatele mägedele ja vanalinna justkui kobarasse koondunud majadele - tasase maaga harjunud eestlaste südame panevad need vaated igatahes kiiremini põksuma ja igal pöördel ohhetama-ahhetama.
Ohridi uhkus on ka varakristlik Püha Klimenti basiilika. Bütsantsi stiilis kirik pärineb 9. sajandist, kui seal õpetas Püha Kliment. Lisaks sellele on olulise tähtsusega vanalinna tänavarägastikku peidetud 11. sajandist pärinev Püha Sofia kirik, mis oli pikka aega piiskopkonna keskus. Kiriku sisemuses on säilinud 11.–13. sajandist pärinevad freskod, mida peetakse Bütsantsi maalikunsti silmapaistvaimateks saavutusteks.
Järve kaldal asuv piltilus vanalinn meenutab esialgu kirevaid Itaalia turismilinnakesi: majad tõusevad mööda mäekülge kõrgustesse, nende vahel looklemas munakivisillutisega tänavate rägastik. Isegi paljud restoranid pakuvad uhkelt vahemere köögi mõjutustega toite ning pitsa- ja pastarestoranide kõrval on kohalikku päritolu makedoonia toitu isegi keerulisem leida. Küll aga tasub sisse astuda pagariäridesse ja proovida traditsioonilisi burek’isid – kihilisest filotainast pirukaid, mille sees on erinevad juustud, spinat, hakkliha või sink. Tüüpiline makedoonia hommikusöök sisaldab soolaseid praesaiu kitsejuustuga, makedoonia kohv on aga tummine ja kange.
Ohridi järve kaldal lookleb lai promenaad, mille algust tähistab uhkelt suur Makedoonia lipp ning mitu justkui juhuslikult poetatud skulptuuri. Massiivsed skulptuurid ja monumendid on üleüldse midagi Makedooniale omast, näiteks pealinna Skopje kesklinnas on pea igal sammul vaateväljas vähemalt viis monumenti, millega makedoonlased oma linnaruumi ehivad ja rahvuslikku uhkustunnet väljendavad. Nende kujukeste loendamine võib reisi jooksul isegi omamoodi hasardiks muutuda!
OHRIDI EELISED: SOE, ODAV JA KÕIGE KESKMES
Võrreldes Itaalia või Lõuna-Prantsusmaa maaliliste kuurortlinnadega on Ohrid vähemalt sama kaunis, kuid oluliselt rahakotisõbralikum. Kolmekäiguline õhtusöök restoranis – näiteks juustuvaagen kahele, pearoad, veinid ja kohv – maksab ühe inimese kohta tavaliselt vähem kui viisteist eurot. Rahakotile ei tee liiga ka hotellis peatumine. Öö kolme tärni hotellis maksab inimese kohta umbes 25 eurot, sõprade või perega AirBnb korterit jagades võib ühe öö hind inimese kohta olla isegi vaid 10 eurot – kusjuures sellise hinnaga kortereid leiab ka vanalinnas asuvatest lummava järvevaatega majadest.
Soodsaks päikesereisiks ja põhjamaisest lörtsist põgenemiseks sobib Makedoonia igal aastaajal. Suvine keskmine temperatuur on 27 kraadi, varasügiselgi on veel päike kõrgel taevas ja sooja ligi 21 kraadi. Ohridi järv on turismi kõrghooajal kutsuvalt soe, rõhutades veelgi linnakese kuurortlikku olemust – suvel on veetemperatuur 23 kraadi ringis.
Makedoonias reisides tasub mõelda ka auto rentimisele, mis on oluliselt soodsam kui mujal Euroopas. Väiksema sõiduauto rentimine kolmeks päevaks maksab ligikaudu 150 eurot, kuid annab võimaluse sõita pealinna Skopjesse või naaberriikidesse Kreekasse ja Albaaniasse. Ohridi järve läänekaldal on Albaania linnake Pogradec, kuid rendiautoga võib sõita ka mööda Joonia mere äärset Albaania läänerannikut, mida hellitavalt Albaania Rivieraks kutsutakse. Ohridist ligi 300 kilomeetrise autosõidu kaugusele jääb ka Kreeka suuruselt teine linn Thessaloniki. Miks mitte minna avastama lähedalasuva Prespa järve kallast või hoopis Makedoonia veiniistandusi riigi keskosas Vardari jõeorus ning proovida kohalikke Temjanika või Vraneci viinamarjasorte!
Nii nagu Ohrid oli kunagi oluline kaubateede ristumiskoht, on see tänapäeval hea turismisihtkoht, kust alustada väiksemat ringreisi Balkani poolsaarel. Kaupmehed on asendunud puhkusenautijatega, kuid sumisev melu selles kaunis keskaegses linnas on endiselt mõnusalt kutsuv.
Artikkel ilmus Nordica pardaajakirja Time Flies numbris talv-kevad 2018.