Martin, kuidas sinust sai stjuuard?

Kõik tuli väga loomulikult. Olen terve elu teenindajana töötanud. Pärast keskkooli lõppu reisisin ringi ja elasin pikemalt Austraalias. Plaanisin just Eestisse tagasi tulla, kui nägin Nordica kuulutust. Reedel jõudsin Eestisse, esmaspäeval oli intervjuu ning suve lõpuks juba töötasin.

Mida kauem ma töötan, seda enam hakkan mõistma oma tööga kaasnevaid privileege. Näen kohti, kuhu muidu ei satuks, lisaks soodustused lennupiletitele, mis on ikka väga head. Tööl käia on samuti mõnus – minimaalselt 3* hotellid, takso makstakse kinni, riided on ettevõtte poolt. Kõigele on mõeldud.

Minu jaoks on väga oluline ka see, et töös ei ole rutiini. Kuigi lennuk on sama, on sul iga päev erinevad kolleegid, erinevad sihtkohad, erinevad lennujaamad – pidev vaheldus. Ma ei saa iial tüdineda!

Räägi oma tüüpilisest tööpäevast.

Väljun kodunt kaks tundi enne tööpäeva algust. Mulle meeldib, kui saan rahulikult valmistuda. Lennujaamas alustan turvakontrollist, seejärel vahetan rõivad ja veendun, et välimus on korralik.

Siis lähen meeskonna briifingu tuppa, kus piloodid ja meeskonnad enne lendu kokku saavad. Kapten tutvustab, kuhu lendame, kas on midagi erilist, mida peaksime teadma. Näiteks deporteeritakse vahel inimesi – kas pole viisat või on pättust teinud. Neid saadavad politseinikud, nad lähevad lennukisse esimesena ja väljuvad viimasena. Aga ka lihtsamad asjad – kas kapten süüa tahab, millal ta süüa tahab. Ühesõnaga räägitakse läbi kõik, mis puudutab eelolevaid lende.

Tavaliselt on päevas kaks lendu ehk neli „jalga“ – kaks korda „sinna ja tagasi“. Kõige rohkem meeldivad mulle pikemad lennud Münchenisse ja Brüsselisse, neil lendab palju püsikliente. Kuigi olen vaid pool aastat töötanud, siis juba tean – härra Keegi tellib alati kaks džinntoonikut. Kui teda nimekirjas näen, panen juba jää valmis. Ja näha on, et kliendid mäletavad sind ka – naeratavad ja ütlevad tere.

Mulle tohutult meeldib, kui saan kliendiga tema keeles rääkida – istmete vahele tekib kohe selline positiivne mull. Räägin eesti, inglise, saksa ja vene keelt. Sageli küsivad Eestisse reisivad turistid ka Eesti kohta. 

Mis on sinu meelest need asjad, mida Eesti kohta peaks maailmale rääkima?

Ma olen 22 ja käinud 22 riigis – lennujaamasid muidugi ei arvesta. Ühesõnaga, olen palju reisinud ning enamasti olnud seltskonnas ainuke eestlane. Ja mulle tundub, et kõige rohkem meeldis inimestele, kui rääkisin Eesti loodusest ja eesti keelest. Lugesin tihti ette Juhan Liivi luuletust „Peegelsile järv“: see kõlab nagu haldjakeel.

Tüüpiline on, et inimesed reisivad kuhugi suurlinna või randa – Bali, palmipuud, standardlahendused. Eesti rabad ja sood on midagi omapärast. Maailmas paljud ei kujuta ettegi, mis on raba ja mis on looduse vaikus! Sageli räägin, et kuigi meil on palju metsa, on meil igal pool WiFi. See on väga eriline!

Nimeta mõni asja, mida tuleks Tallinna külastades kindlasti teha.

Kindlasti minna vanalinna! Taani kuninga aed on väga vinge, sinna läheksin. Roniksin Pikka tänavat mööda üles Toompeale ja uuriksin üles ronides neid maju, mille kohta kummituslugusid räägitakse. Vaateplatvormid, kirikud. Kõige mõnusam on see, kui oled terve päeva vanalinna nurgatagustes kolanud ja siis valid endale ühe baari, kuhu maha istuda ja melu nautida.

Aga kui on aega linnast välja sõita, püüaksin kindlasti matkama minna. Kõnnid metsas ja allikavesi on sul kõrval, jood jääkülma puhast vett. Vaateplatvormid, rabade tühjus, üksikud puud. Mulle väga meeldib!

MARTIN SOOVITAB

Millised omadused peavad olema heal pardateenindajal?

Artikkel ilmus Nordica pardaajakirja Time Flies numbris suvi 2017