Reisimiseks ei ole kunagi hilja!
Headel inimestel on head lapsed ja lapselapsed. Maimu tütretütar Anne viis oma vanaema reisile, külla enda tütrele Maarjale, kes Maimule on lapselapselaps. Sõidame koos fotograaf Toomasega Maimule külla Viljandi lähistele Metsa tallu, et uurida, kuidas reis läks.
Vastuvõtt on sama soe kui tänavusuvine Eesti ilm. Maimu kallistab meid ja kutsub lauda, kus ootavad värske kala, pirukad ja aurav kohv. Maimu kõrval istub tema elukaaslane Ahto ja peagi jõuab kohale ka Anne.
Maimu, sa ei ole kunagi varem reisil käinud?
Kui mina noor olin, siis oli ainult töö, siis ei olnud sellist rändamist. Kui sul on loomad, siis sa ei pääse kodust kuhugi.
Nüüd sa enam loomi ei pea ja sinust on saanud hoopis reisisell. Kuidas see juhtus?
Minu lapselapse Anne tütar läks kohe pärast keskkooli siit ära Taani, tema tahab väga palju reisida. Tänapäeval ju paljud noored lähevad ära. Ta on seal juba üle kümne aasta elanud, koolis käinud ja nüüd töötab. Anne käib tal seal tihti külas, nagu vanemad käivad, ja ütles ikka, et tule sina ka kaasa. Mina ütlesin ikka ei-ei, mina küll ei julge nii suurt reisi ette võtta – jalg on täitsa tönts, kui õues jääb heinakõrs jala ette, kukun pikali maha. Mis sa siis veel nii kaugele minekust räägid.
Kõige ilusam oli see, kui olime pealpool pilvi. All oli nagu valge vatt. Ma mõtlesin, et ma vanainimene kuulen nüüd ingli häält ka, kui nii kõrgel oleme.
Aga siiski võtsid julguse kokku ja läksid?
Jah. Tänu Annele, tema minu ikka pehmeks rääkis ja aitas selle reisi ära teha. Tema elab ise Viljandis, aga on mul siin alati abiks. Kui mul on mingi mure, siis helistan temale ja ta tuleb kohale, olgu öö või päev. Ja mu kaasa Ahto ka sõidutab mind, kui vaja. Tema minust noorem ka tükike maad, kümme aastat. Ma jalgsi ei taha käia, need jalad on selle pika elu jooksul nii palju kannatanud, et hakkavad ära väsima.
Mida sa enne reisi kõige rohkem kartsid?
Kõige rohkem kartsin seda, et see lennuk ju lendab nii kõrgele! Kartsin seda väga. Vererõhk ka mängib mul ja igaks juhuks olid kõik rohud kaasas. Kartsin ka väga neid lennujaamu, et kuidas minusugune rumal inimene oskab seal midagi teha.
Aga said ju kõigega hakkama?
Ikka Anne abiga! Kõik teised olid ka nii abivalmid ja austasid vanainimest. Ratastool oli Annel kodust kaasa võetud ja sellega sain ilusti minna lennuki juurde. Kõige rohkem kartsin, et kuidas ma sealt lennuki trepist üles saan, sest kõrgeid astmeid ma selle oma jala pärast ei saa astuda. Aga tead, see trepp oli nii mugav – sel oli paras laius ja tugevad käsipuud mõlemal pool, kätega sai toetada ja tõmmata, nii et ma läksin üles nagu lennates!
Kõigepealt läksid sina lennates lennukisse ja siis läks lennuk lendu?
Jah, seda ma kartsin ka! Kõrgust ma ei kannata, ei julge allapoole vaadata, pea hakkab ringi käima. Aga kõige toredam oli see, et ma ei saanud arugi, kui see lennuk nii kõrgele läks – ta läks niimoodi kenasti vähehaaval. Hea vaikne oli lennata, ei olnud nii, et raputab ja lõhub, nagu ma kartsin.
Nii et vaatamata algsele kartusele hoopis nautisid lendamist?
Väga nautisin! Kõige ilusam oli see, kui olime pealpool pilvi. All oli nagu valge vatt. Ma mõtlesin, et ma vanainimene kuulen nüüd ingli häält ka, kui nii kõrgel oleme. Küsisin ka, et kui kõrgel me oleme ja öeldi, et 10 000 meetrit – püha Jumal, armas taevas, see on ju 10 kilomeetrit! Siit minu kodust Viljandi linna on viis kilomeetrit. Aga ingleid ma siiski ei kohanud, ju nad on siis veel kõrgemal.
Ja milline teenindus on lennukis! Kõike sulle pakutakse, mida sa soovid, ja kõik on nii lahked. Ainult et lend oli liiga lühike, tund ja kümme minutit ainult. Minnes oli pikem, aga tagasi tulles läks kole kiiresti.
Mis mulje Kopenhaagen sulle jättis?
Küll oli hea näha, kuidas mujal ilmas ka elatakse. Kopenhaagen on ilus ja inimesed on kuidagi rõõmsamad ja rahulikumad, ei ole nii stressis. Nad armastavad ka väga loodust, nad isegi söövad lõunat pargis. Seal on kindlasti mõnus puhkust pidada, seal on palju vett ja loodust. Mina kartsin alguses kanali peale minna laevaga, sest vett ma kardan. Mu perekonnanimi on küll Kala, aga ma pole sündinud Kala, vaid tehtud Kala. Aga väga tore oli kanali peal sõita, lapsed hüppasid kaldalt vette ja pritsisid meid, nii tore jahutus oli!
Mida see reis sulle andis?
See andis mulle nii palju jõudu ja elu juurde, ma olen nii õnnelik. Väga-väga ilusa mälestuse jättis! Kui kodus on terviseprobleeme, siis seal ei olnud, ükski koht ei valutanud, olen nüüd nagu kümme aastat noorem. Või rohkemgi!
Nüüd on sul reisipisik sees, kas tahaksid uuesti reisile minna?
Ega ma ära vist küll ei ütleks. Kui on elu ja tervist ja kui Anne sellega nõus on, siis kindlasti tahan. Mul elab ju üks lapselaps veel kaugemal – Anne, mis selle koha nimi oligi?
Anne: Kaimanisaared
Jah, olid jah mingid saared. Aga see on väga kaugel ja ma ei tea, kas ma nii kaugele julgeks lennata… Aga küll ma lõpuks julgen. Katsun veel kehakaalust ka natuke alla võtta, et mind oleks kergem lennuki peale kärutada.
Video viib meid algusesse ja räägib loo, kuidas algas 95-aastase Maimu elu esimene reis. Head vaatamist!
Artikkel ilmus Nordica pardaajakirja Time Flies numbris suvi-sügis 2018