Lemmiksihtkohaks kodumaa!
Eesti dirigentide naiselik uhkus Anu Tali reisib tööga seoses kõige sagedamini Ameerika Ühendriikidesse, eksootilisemate sihtkohtadena nimetab ta aga Tai ja Jaapani. Anu tunnistab, et eraldi puhkusereisidel ta ei käi, kuna kodust eemalolekut on niigi palju.
Mida pead reisimise juures oluliseks?
Kuna pean pärast reisi reeglina tegema korraliku kunstilise soorituse ehk dirigeerima, siis on minu jaoks väga oluline tunne, et minu eest hoolitsetakse ja minust hoolitakse. See hõlmab lendamist, hotelli vastuvõttu jms. Siis on endal ka pea kaela otsas rohkem püsti.
Ise saab puhkusereisi planeerida ka säästlikult, aga kombineerimine väsitab lõpuks nii ära, et dirigeerima minnes pole seda võimalik teha. Olen endale püstitanud eesmärgi, et pean reisima ja elama elamisväärsetes tingimustes. Väikese lapse emana reisin abiväega, et saaksin lahedalt ära olla ja et mu mured vastu seina ei põrkaks.
Sihtkohtadesse saabun alati päev varem. Reisides peab alati olema maale tulemise päev, mis aitab ajatsooni ja kohaliku eluga kohaneda. Samuti pean oluliseks, et kaugele reisides oleks võimalikult vähe vahemaandumisi, ja eelistan vajadusel viimase lühikese otsa autoga sõita.
Millised on sinu lemmiksihtkohad?
Üksi reisides ma uudistama ei kipu, eriti kui mitu korda päevas on proovid. Kui reisin lapsega, siis see sunnib mind ringi vaatama. Soovitan end kohalike eluga kurssi viia, siis on ka jetlag kergem ja saad aru, mis kultuurikontekstiga on tegemist.
Puhkusereise ma ette ei võta, pigem jään tööreisile pikemaks ja teen kultuurivaatlusi. Küll aga olen sõpradele külla sõitnud näiteks Pariisi ja mida aeg edasi, seda enam püüangi just inimestesse investeerida.
Minu lemmiksihtkoht on kojutulek. Olen aasta läbi päikesest nii läbi imbunud, et mulle sobib pimedus ja kartulikoore värv, mis lennukiaknast paistab. Koju jõuab palju kiiremini – näiteks USAst tulles on reis kaks tundi lühem kui sinna minnes.
Eriti tore on, kui pardateenindus on eesti keeles. Igatsen alati kodumaist ajalehte ja Eesti inimesi. Mul on reisides eestlast nähes alati tunne, et oleme justkui sugulased. Väljaspool kodumaad on kõik sõbrad ja üks ühele suheldes ollakse kuidagi vahetum.
Mis muudab sinu reisimise mugavaks?
Neljarattaline kohver, kuna ma ei kanna midagi õlgadel. Kui midagi juhtuma hakkab, siis peab saama kiiresti joosta. Lisaks pean oluliseks toimivaid krediitkaarte ja 24-tunnist reisiabi, näiteks Aves Travelist. See on midagi asendamatut, mille peale inimesed mõelda võiksid.
Neile, keda häirib teiste juuresolek, soovitan noise cancelling kõrvaklappe. Mina pole nendeni jõudnud, kuna minu jaoks pole ükski reis liiga pikk, sest tean, et jõuan kindlalt kohale.
New York Times on kirjutanud, et Põhjamaade sümfoonikutel on rokkansambli hing.
Lennates sõltub palju pardateenindajatest. Nordica ja Lufthansa on minu jaoks väga meeldiva teenindusega ja nende stressitaluvus on suurem. Nordicaga lendan näiteks Brüsselisse ja Stockholmi. Jaapani lennufirmas ANA on aga keeleprobleemid ja lõpuks jõuab juba paanika tekkida.
Lapsega reisides on mul omad nipid – võtan kaasa snäkid, mänguasjad ja suure padjapüüri, mille täidan lennukis voodi tekitamiseks väikeste patjadega. Käsipagasi kohvris on mul frakk ja noodid. See on südamerahu küsimus – ma pigem keeran oma uhke esinemisriietuse rulli kui jõuan kohale ilma selleta.
Artikkel ilmus Nordica pardaajakirja Time Flies numbris suvi 2017