Euroopa varjatud pale

Tekst: Kadri Eisenschmidt Pildid: Pixabay Avaldatud: 24 / dets / 2017

Euroopa on tuntud rikkaliku ajaloo ja sellest kõnelevate suursuguste paikade poolest. Samal ajal eksisteerib aga ka varjatud, unustusehõlma vajunud külg.

Euroopa varjatud pale 1
Ajast puutumatu Prõpjati linn asub Ukrainas Valgevene piiri lähedal. 1986. aastal plahvatas linnast 3 km kaugusel asuvas tuumaelektrijaamas 4. energiaploki reaktor.

HARA ALLVEELAEVABAAS

Põhja-Eesti ja Soome laht olid Nõukogude sõjaväeüksustele ideaalne ühendus ülejäänud Euroopaga, mistõttu ehitati aastatel 1956−1958 Põhja-Eesti rannikule Hara külla allveelaevabaas. Baasis demagnetiseeriti allveelaevu, et nende magnetväljad ei oleks radariga tuvastatavad. Sellega püüti külma sõja ajal raskendada Nõukogude vägede tegevuse jälgimist. Magnetväljad olid Nõukogude allveelaevade nõrk koht, kuna lisaks radaril nähtavusele kippusid magnetmiinid jõuvälja muutudes plahvatama.

Hara allveelaevabaas tegutses 1991. aastani, mil Eestis lõppes Nõukogude okupatsioon. Tänaseks on mahajäetud, ka eestlaste seas vähetuntud baasist järel sünged betoonkonstruktsioonid ning graffiteid täis seinad, mis jutustavad selle isoleeritud paiga lugu.

Hara allveelaevabaas
HARA ALLVEELAEVABAAS TEGUTSES 1991. AASTANI, MIL EESTIS LÕPPES NÕUKOGUDE OKUPATSIOON.

SPREEPARK

Berliinis Spree jõe kaldal avati lõbustuspark 1969. aastal. Tol ajal oli see ainus lõbustuspark Berliinis, mida külastas aastas umbkaudu 1,7 miljonit inimest. Pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal jäi park segaste poliitiliste olude, Berliini linna keerulise bürokraatia rägastiku ja viletsa kommunikatsiooni hammasrataste vahele. Pargi omanikuks oli saanud Norbert Witte, kes püüdis parki taaselustada ja lääne standarditega vastavusse viia. 1997. aastaks oli ta parki investeerinud 40 miljonit Saksa marka ja toonud sinna mitmeid uusi atraktsioone.

Kui 1993. aastal võõrustas park aastas veel ligikaudu 1,5 miljonit külastajat, siis 2001. aastaks oli see arv langenud 400 000-le. Spreepark suleti lõplikult sama aasta 4. novembril, jättes Witte tohututesse võlgadesse. 2002. aastal kolis Witte koos perega Peruusse ja võttis mitmed atraktsioonid kaasa, kuid nii mõnigi jäi Saksamaale maha. Need seisavad siiani puutumatuna, vaid aeg ja loodus on teinud oma töö. Pargi kohal kõrguv 40-meetrine 36 kabiiniga roostetav vaateratas kriuksub aeglaselt tuules. Pargi edasine saatus on siiani ebaselge.

Spreepark
Spreepark Berliinis

TŠORNOBÕL

Ajast puutumatu Prõpjati linn asub Ukrainas Valgevene piiri lähedal. 1986. aastal plahvatas linnast 3 km kaugusel asuvas tuumaelektrijaamas 4. energiaploki reaktor. Kuna reaktor ei olnud ümbritsetud betooniga, mis oleks takistanud selle purunemisel radioaktiivse aine laialipaiskumist, levis saaste kiiresti. Plahvatus registreeriti rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala järgi 7. taseme õnnetusena ning sai tuntuks tuumaelektrijaamast 15 km kaugusel asuva linna järgi Tšornobõli katastroofina.

Kuna Nõukogude võim kartis paanika tekkimist, viivitati evakueerimisega terve päeva, mistõttu suri umbkaudu 4000 inimest. Järgmisel päeval alustati siiski hädavajalike toimingutega ja Prõpjati linnast evakueeriti mõne tunni jooksul ligi 50 000 elanikku, kes jõudsid kaasa haarata ainult hädavajalikud esemed. Inimesed uskusid ekslikult, et lahkuvad vaid mõneks päevaks, kuid tegelikkuses ei tulnud nad enam kunagi koju tagasi.

Prõpjat püsib tänini puutumatuna ning on endiselt maailma radioaktiivseim, eluks kõlbmatu koht. Olles täpselt selline nagu 27. aprillil 1986, mil inimesed kiirustades kodudest lahkusid, on linnast saanud kummituslik mälestusmärk, mis viib ajas tagasi 1980. aastate Nõukogude Liitu.

Tsornobol
Prõpjati linn Ukrainas püsib tänini puutumatuna ning on endiselt maailma radioaktiivseim, eluks kõlbmatu koht.

IM ELEKTRIJAAMA JAHUTUSTORN

IM elektrijaam rajati Belgias Charleroi piirkonda 1921. aastal. See oli tol ajal Belgia suurim põlevkivijaam. Jaama juurde kuuluvat jahutustorni kasutati kuuma vee jahutamiseks tuule abil. Tuul pääses torni selle põhjas olevatest avaustest, keerles üles ning üleliigne kuumus eraldus tornist veeauruna. 1977. aastaks oli elektrijaam oma massiivse torniga kogu Charleroi piirkonna peamine energiaallikas, jahutades kuni 15 116 tonni vett minutis. Aastaid hiljem läbi viidud uurimuses leiti aga, et IM elektrijaam on põhjustanud kogu Belgia süsihappegaasi emissioonist 10%. Selle tulemusel algatas Greenpeace 2006. aastal ulatuslikud protestiaktsioonid. 

Suure negatiivse tähelepanu tagajärjel elektrijaam 2007. aastal suleti. Jahutustorn ja elektrijaam seisavad tänaseni puutumatuna, pakkudes uudishimulikele ulmefilmilikke vaatepilte.

IM elektrijaama jahutustorn
Jahutustorn ja elektrijaam pakuvad uudishimulikele ulmefilmilikke vaatepilte.

Artikkel ilmus Nordica pardaajakirja Time Flies numbris sügis-talv 2017